On’s seda liiga palju tahta, et tervishoiuvaldkonnas koheldaks kõiki asjaosalisi võrdselt, küsis biotehnoloogiaettevõtte Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi-Lehtsi vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele. Äripäev tundis huvi, mis on 2024. aasta kõige olulisemad teemad, millised on uue aasta prognoosid ning pelgused ja lootused.
Üha enam räägitakse tervisest ja tervishoiust, kuid sõnumid on muutunud aina kurvemaks ja tuleviku väljavaated nirumaks. Eesti elanike tervisenäitajad pidevalt halvenevad – sagenevad ülekaalulisus ja vaimse tervise häired ning tervena elatud eluaastad saavad otsa enne, kui saabub pensioniiga. Samal ajal napib tervishoius töötajaid ning sektoris valitseb möödunud sajandist pärit juhtimiskultuur, mis tugineb staatusele ja üleolekule.
Õnneks pole unistamine keelatud. Ja nii ma unistangi, et tervishoid jõuaks psühholoogilise turvalisuse esimesele astmele.
Kui unistada suurelt, siis sinna võiks jõuda kogu ühiskond. Hea algus oleks kas või 101 inimest Toompeal.
Nimelt: Timothy R. Clarki järgi on kokku neli psühholoogilise turvalisuse astet, kuid juba esimesele asemele jõudmine tooks märgatava muutuse. See tähendab, et arvamused, sealhulgas eriarvamused, on kuulatud, kuuldud ja ka arvesse võetud. Kõiki koheldakse lugupidavalt, kedagi ei ignoreerita, halvustata ega alavääristata. On’s seda tõesti liiga palju tahta?
Kahjuks vist helesinine
Soovin, et kõik suhted tervishoius oleksid võrdväärsed: arst ja õde; eriarst ja esmatasand; arst-resident ja arst-juhendaja; töötervishoiuarst ja perearst; era- ja avalik sektor. Kõik need nimetatud rollid on osaks ühtsest tervishoiust ja omavad võrdset tähtsust. Seejuures peab nende vahele mahtuma ka kogu tervishoiu keskmeks olev inimene, kelle tervis vajab hoidmist või parandamist.
Kahjuks tundub see liiga suure ja helesinise unistusena. 2024. aastal läheb tervishoius halvemaks – ravijärjekorrad pikenevad, suurenevad tervishoiutöötajate väsimus ja avalikust süsteemist lahkumine. Mitteeluohtlike tervisemuredega arsti juurde saamiseks tuleb kergendada oma või tööandja rahakotti või oodata, kuni haigus süveneb ja ägeneb, sest siis saab ka riigisüsteemi uksest sisse. Sellise “pehme” teemaga nagu suhtumine ja suhted pole kellelgi tahtmist ega ka jaksu tegeleda.
Paraku on kõige selle tulemuseks ka niigi napi raviraha raiskamine.
Tänu meditsiini kiirele arengule on täna võimalik see, mis veel kümmekond aastat tagasi oli paljuski võimatu. Abivajajate ja nende lähedaste ootused ja nõudlikkus tõusevad, lootusetult haigetele tuleb teha aina kallimaid ja uusi uuringuid ka juhuks, kui arstikunst vaidlustatakse advokaatide abil. Haiglatevaheline konkurents raviraha ja personali pärast süveneb, sisendhinnad ja personalikulu kasvavad jne.
Seni, kuni …
Tean, et minu mõtted on ülekohtused kõigi nende suhtes, kes väsimatult panustavad paremasse tervishoidu. Lisaks arstidele, õdedele ja hooldajatele on nende seas ka paljud ametnikud nii sotsiaalministeeriumist kui tervisekassast.
Paraku seni, kuni valitsejate – nii Stenbocki majas kui Toompea lossis – ühine prioriteet ei ole nii vaimselt kui ka füüsiliselt terve Eesti inimene, saab koostöisest ja hoolivast tervishoiust vaid unistada.