„Ma tulin Roche’i tagasi lihtsal põhjusel: ma tunnen, et siin inimestest hoolitakse, vaatamata sellele, et Roche on maailmas väga suur organisatsioon. Mul on tunne, et ma ei kao siia 101 000 inimese sekka ära. Roche Eesti on küll väike organisatsioon, kuid ka siin on peamine inimestest hoolimine. Ja teiseks muidugi töökeskkond just täpsemalt selles osas, missugused on suhted inimeste vahel,“ sõnas Kristiina alustuseks.
Ametinimetus on mul suhteliselt keeruline: äriprotsesside ja büroojuht. Minu töö puudutab ühelt poolt kõike, mis seondub kontoriga: et kontoris oleks heaolu tagatud, et oleks töövahendid, kontor toimiks ja oleks korrektne.
Ja teine pool on siis äriprotsessid. See tähendab mitmeid protsesse, mis tulevad grupi poolt ja on valdavalt seotud inimestega. Ma nimetan seda töötaja kogemuse juhtimiseks. Ehk et mind on vaja siis, kui Roche töötaja puutub kokku tööandjaga. Näiteks puhkusega seonduv, koolitused vms – need on meil grupi poolt välja töötatud mudelid ja protsessid, mina pean jälgima, et need oleksid hallatud ja toimiksid. Igapäevaselt on kõigil oma töölõik, aga kui on vaja Roche’ga suhelda, siis olen abiks, ka näiteks osa personalihaldust puutuvatest teemadest: sisseelamis- ja väljajuhtimisprogrammid, koolituste osa – aitan inimestel aru saada, kui palju ja missuguseid koolitusi üldse olemas on, mis teemadel peame vajalikuks ennast koolitada jmt.
Rohkem kui 101 000 inimest Roche’s – see tundub hoomamatu. Aga tegelikult on kõik hästi paigas: inimesed teavad, mida nad teevad. Suhtlus n-ö suure Roche’ga ja teiste riikide esindustega toimib ladusalt. Kui inimene vastutab mingi teema eest, siis saab ta kohe sellesse teemasse sisse networking’u gruppide kaudu, kus tal on võimalik teiste „endasugustega“ suhelda.
Ka kogukondlikkus on Roche’i sees päris tugev. See oli ka üks põhjus, miks ma võtsin uuesti vastu võimaluse Roche’i tulla. Ma ei ole siin kunagi tundnud, et oleks küsija suu pihta löödud. Alati võib küsida ja saad ka vastuse.
Roches oli kodukontor juba ka enne COVIDit, see kogemus oli meil olemas. Mulle väga meeldis see juba eelmisest korrast siin töötades, et kõigil oli oskus ja vajaduse iseenda tööd juhtida ja korraldada. See ongi siin valdav töömeetod. Natuke muudab koroonaaeg sisuliselt nt tööprotsessides seda, et mõni inimene peab olema eneseisolatsioonis – kuidas seda korraldada tehniliselt jne.
Algselt sattusin sektorisse juhuslikult. Kui esimest korda Roche’i kandideerisin, oli minu jaoks üks oluline mõte, et töökoht oleks rahvusvahelises ja suures ettevõttes. See oligi kandideerimisel määrav, et saaks töötada laiema pildiga kui ainult Eestisisene. Olen õppinud dokumendihaldust ja personalijuhtimist ning minu töö on reeglina selline, et tegelikult vahet pole, mis sektoris seda teha, üldised reeglid on samad. Aga tervishoiusektor pakub huvi ikka rohkem: kui ma vahepeal ära olin, siis jälgisin ikka, mis Roche teeb, mis sel teemal kirjutatakse jne.
Ma planeerin oma tööpäeva niimoodi, et ma ei tegele päev otsa samade asjadega. Teen erinevaid asju, et ei oleks rutiinne. Roche’s on ka arenguvõimalused väga suured. Mul on võimalik valida järjest teemasid, millesse saaksin globaalselt panustama hakata. Meil on ka 1:1 kohtumised juhtidega, kus saan alati rääkida, mis teemad mulle paremini sobivad ja millega maadlen rohkem, millega ei tahaks tegeleda jne.
Mina olen jooksja, mulle meeldivad pikamaajooksud ja metsas. Kui vähegi võimalik ja ilm lubab, jooksen aastaringselt. Kui on lumi, siis suusatan: nii murdmaa- kui ka mäesuuska. Jooksmise ajal mõtlen tihti ka tööasjadele ja mul tulevad väga head mõtted, kuidas lahendada teemasid. Mu tavaline igapäevane ring on 8 km jooks ja suusatamisel pole alla 10 km mõtet rajale minnagi!
Ja emana on mu absoluutne energiaallikas lapsed ja kodu: sinna suunan kogu oma tunnetevajaduse.
Ja kaks väga olulist hobi on mul veel - jumaldan metsas seenel käia ja loen suure himuga Põhjamaade kirjandust!